Kristel Külmalliku arvamusartikkel, 08.07.025
Liigne lihatarbimine on Eesti rahvatervise vaikiv kriis – miks me ei räägi lihatarbimise mõjust tervisele?
Keskmine eestlane sööb ligikaudu kolm korda rohkem liha kui riiklikud toitumissoovitused ette näevad. Samal ajal kannatab enim eestlasi just südame-veresoonkonnahaiguste käes. Need probleemid on omavahel seotud, kuid avalikkus ei räägi sellest piisavalt. Lihatööstus loob kuvandi, kus liha on igapäevane ja ihaldusväärne osa toidulauast, samas kui teaduspõhised tervisesoovitused rõhutavad vastupidist.
Tervise Arengu Instituudi uuendatud toitumissoovitused näevad ette nädala liha koguseks maksimaalselt 500 grammi ning erinevalt varasematest toidusoovitustest ei anta enam köögi- ja puuviljade ning marjade tarbimiseks soovituslikku vahemikku, vaid nende alampiir. Eestlaste tervis on kannatamas, kuid info ei levi piisavalt kiiresti avalikkuse ette.
Eestlaste liigne lihatarbimine on halb harjumus, millega tuleb tegeleda, kuid kuidas tegeleda probleemiga, millest enamus ei ole teadlikud? Tihtilugu on reklaamid valjemad kui teadus ja meie toidulauda mõjutab lihatööstuse eksitav turundus.
Reklaamid kujundavad toidulauda rohkem kui toitumissoovitused
Üllataval kombel ei leia me meediast piisavalt hoiatusi liha liigse tarbimise kohta. Vastupidi – lihatootjate reklaamid on kõikjal, lubades „tõelist naudingut“ ja „maitseelamusi“. Kujutlus, et iga hommiku-, lõuna- ja õhtusöök peab sisaldama liha, on tekkinud eelkõige eksikliku turunduse toel, mitte tervisesoovitustest lähtudes.
Meedias on seatud piirangud tubaka- ja alkoholitoodetele, mis on samuti inimesele kahjulikud. Ent töödeldud lihatoodetele on jäänud immuunsus – mitte ainult toidulaual, vaid ka seadustes ja normides. Tegelikkuses ei ole tervisele kasulik iga toidukorraga tarbida suurtes kogustes liha.
Tervise Arengu Instituudi andmetel on iga neljas 1. klassi õppima asuv laps ülekaalus. See on tõsine probleem, millega meie ühiskonnal tegeleda tuleb. Teadupoolest laps sööb seda, mida ta näeb. Kui ekraanidel ja tänavapildis on suurelt töödeldud lihatooted erineval kujul, siis kasvab juba noores eas arvamus, et see ongi toitumise norm. Õigel hetkel sekkudes saame lastele maitsvaid ja tervislikumaid taimseid toite tutvustades vähendada nii mitmegi terviseprobleemi tekkeriske.
Me ei saa muuta harjumusi, millest ei räägita
Toitumisharjumused on sügavalt kultuurilised ja sisse juurdunud. Harjumus süüa liha igal toidukorral on sageli põlvkondade pikkuse traditsiooni, mitte teadliku otsuse tulemus. Ent kui probleem – liigne lihatarbimine – on laialt levinud, aga samal ajal tähelepanuta, siis kuidas seda muuta?
Selleks, et inimesed saaksid langetada oma tervist toetavaid otsuseid, peab olema tagatud aus infolevi. Mitte ainult toitumissoovituste aastaraamatus, vaid ka avalikus ruumis, hariduses ja reklaami regulatsioonis. Me ei saa lahendada probleemi, millest enamus ei ole teadlikud, ning mida lihatööstuste poolt maha vaikitakse.
Tervislik toitumine ei tähenda maitse osas järeleandmist
Sageli arvatakse, et tervislik toitumine tähendab loobumist, aga tegelikult on see eelkõige teadlikkuse küsimus. Kui anname inimestele teada, et taimne toit võib olla nii tervislik kui ka maitsev, avame uue ukse valikuvabadusele. Toiduvalik poes on nii lai ja külluslik, et igaüks leiab endale midagi – olgu selleks siis Eesti tootjate poolt valmistatud müko- või hernevalgust maitsvad kotletid või hoopis midagi muud. Avastamist on palju.
Meil on vaja ausamat vestlust sellest, mida ja kui palju me sööme. Mitte selleks, et kedagi süüdistada, vaid selleks, et aidata – endal ja tulevastel põlvkondadel olla terved, teadlikud ja valivamad.
Esimene samm helgema tuleviku poole algab, kui vaatame tõtt oma praeguse toidulauaga. Kas taldrikul on piisavalt köögi- ja kaunvilju? Kas ehk valida loomaliha asemel taimne lõunasöök? Suured muutused algavad tänu väikestele sammudele.
